Jeesuse palve on lühike, kuid võimas palve, mis on juurdunud idakristlikus traditsioonis, eriti kloostrikogukondades. Selle päritolu arvatakse ulatuvat varase kristliku kiriku aegadesse, kus seda edendasid 4. sajandil kõrbeisad vahendina sisemise rahu kasvatamiseks ja Jumala pidevaks meenutamiseks. Palve lihtsus ja otsekohesus teevad sellest vahendi mõtisklevaks palveks, mida sageli korratakse osana Jeesuse palve praktikast, et paluda Jumala halastust ja tugevdada suhet Kristusega.

Seda kasutatakse laialdaselt idakristlikes õigeusu, idakatoliku ja mõnedes anglikaani traditsioonides, eriti vaimse distsipliini ja askeetlike praktikate kontekstis. Palve on ka oluline osa „Südame palvest“ ehk „hesühhast“, mis keskendub vaiksele, pidevale palvele ja vaimsele ühendusele Jumalaga. Palvet loetakse sageli koos palveköiega (komboskini), kus iga sõlm tähistab palve üht kordust, aidates kaasa keskendunud ja meditatsioonilisele palvepraktikale.