Kahetsuse äratamine on palve kristlikus traditsioonis, eriti Rooma katoliku kirikus, mida kasutatakse patu pärast kahetsuse väljendamiseks ja Jumala andestuse otsimiseks. Selle alged ulatuvad varasesse kirikusse, kus usklikud tunnustasid vajadust kahetsuse järele palves. Kuigi täpne sõnastus on aja jooksul arenenud, jääb selle eesmärk kindlalt juurdunuks kristlikesse õpetustesse kahetsuse (siira meeleparanduse) tähtsuse kohta kui teed Jumalaga leppimise poole. Palvet loetakse tavaliselt meeleparanduse sakramendi (confessiooni) ajal, kus meeleparandaja tunnistab oma patud preestrile, väljendab kahetsust ja palub andestust. Seda saab öelda ka isiklikult, kui palvetatakse Jumala armu järele. Kahetsuse äratamine omab olulist vaimset tähtsust, kuna see kehastab meeleparanduse põhielemente: oma pattude tunnustamine, siira kahetsuse tundmine ja lubadus vältida tulevasi patte. See palve meenutab usklikele Jumala lõputut armu ja kristlikku vastutust püüelda püha elu poole.